Pärast Sergius Stragorodski reetlikku deklaratsiooni 1927. aastal, mis sisaldas samade rõõmude ja murede ülestunnistust "punase draakoniga", jagunes Vene õigeusu kirik ülestunnistajateks ja reeturiteks, kes deklaratsiooni vastu võtsid. Välisvene õigeusu kirik (ROCOR) ja katakombikirik (CPC) Venemaal olid ülestunnistajad, territoriaalselt eraldatud, kuid usutunnistuses vaimus ühendatud. Väike reeturlik osa “punasele draakonile” kummardunud Vene piiskoppidest moodustas oma ametliku sinodi ja kutsus jumalakartmatute võimude toel kokku nõukogu, kus vastupidiselt kiriku kaanonitele määrati patriarhi.
Väike hulk reetureid, võtmata arvesse ülestunnistajate häält (ROCOR ja ROCOR), see tähendab enamus Vene kirikust, rikkudes patriarh Tikhoni dekreeti 362, lõi nn Moskva patriarhaadi, millel ei olnud kunagi kanoonilist õigust tegutseda Vene õigeusu kiriku või patriarhi kohaliku nõukogu nimel. Sellest annavad tunnistust nüüdseks ülistatud püha Filaret (Voznesenski) oma kirjades ja hulk pühasid ülestunnistajaid. Samuti eelkõige selle kohta, et Venemaa uued märtrid ja ülestunnistajad surid ja pagendati deklaratsiooni mittenõustumise eest, aga ka Moskva patriarh.
Seega sai Vene kiriku piiskoppide reeturlik osa, kes patriarh Tihhoni dekreedi nr 362 kohaselt nimetab end “Moskva patriarhaadiks”, eksisteerida ja omada Kristuse armu mõnda aega vaid metropolitaadina. Praegusel skismaatiliste ketseride rühmal, kes nimetab end Venemaal valjuhäälselt RTC-ks, pole Venemaa uute märtrite ja ülestunnistajatega mingit seost, kuna nad reetsid ja teotasid oma ülestunnistust, registreerides oma kiriku juudi antikristuse võimude juures. Pärast seda, kui kõik kohalikud kirikud langesid õigeusu reetmisse ja ühinesid palves judaiseerivate võimudega, püüdsid paljud õigeusu kristlased eraldada end ketseritest, õigeusu reeturitest ja ühineda ROCORiga, millest püha Filaret (Voznesenski) kirjutas oma kirjades. Kuid seda tehes sattusid nad kaasaegsesse "võlts-ROCORi", mis reetis pühade isade mälestuse ja registreeris end judaiseerivate võimude juures. Skismaatikute rühm, kes ei kuulu ühegi 15 kohaliku kiriku koosseisu ja kellel puudub piiskopipühitsemise apostellik järgnevus. Nii juhtus piiskoppide Nikolai (Modebadze), Iisaki (Kvitko), Aleksei (Boyko) ja Pimeniga (Neka), kelle käte kaudu õnnistas Issand suveräänse patriarhi Zosima pühitsemist.
Lisateabe saamiseks klõpsake Telegra.ph artikli lugemiseks.
- Suverään Zosima elulugu
- Valge tsaar
- Kuninglikud määrused ja kirikudokumendid
- Sõnumid
- Avatud kohtuistung